Programmeerija õpipoiss

Jätsin koolist välja, kui olin 16-aastane. See lihtsalt polnud minu jaoks. Arvutid on see, mis mind köitis. Võib-olla eksisin, aga mulle tundus, et koolis raiskan ainult aega ja päris haridustee algas alles siis, kui koju tagasi jõudsin. Lõpetasin selle õppeasutuse lugupidamise ja loomulikult lõpetasin õppimise täielikult. Noh, nad andsid mulle hunniku diagnoose nagu "õppimata" ja hakkasid mind ravima. Jäi vaid oodata, et see kõik võimalikult kiiresti lõppeks.

Lõpuks otsustasin, et kõige õigem oleks kool pooleli jätta ja minna arvutiteadlaseks – programmeerijaks õppima. Võib-olla nende jaoks, kes elavad USA-s ja Kanadas, kõlab see rumalalt. Seal on ju arvutiteaduse kraadi saamiseks vaja lõpetada kolledž või ülikool, Saksamaal on aga koolist tudengiks saamise pooleli jätmine tavaline asi. Nimetame seda "kutsekeskhariduse topeltsüsteemiks". Võib-olla on see süsteem Saksamaa edu üks peamisi põhjusi.

Õpipoisiõpe on tihedalt seotud kogu riigi ajalooga. Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on puusepad ja muud piirkonnas olulist rolli mängivad käsitööd kasutanud kutseõppesüsteemi oma kogemuste edasiandmiseks. See süsteem põhineb ideel, et mõne elukutse puhul on kogemus olulisem kui teoreetilised teadmised ning palju kasulikum on veeta aega enda jaoks töötades, kuulates, vaadeldes ja õppides meistrilt.

Saksamaal võtavad paljud ettevõtted praktikante, sarnaselt sellega, kuidas Põhja-Ameerika ettevõtted võtavad praktikante ja üliõpilasi tööle. Kui ettevõte otsustab teid praktikandina tööle võtta, tagab teie töökoha valitsus. Ettevõtte pankroti korral viiakse teid järgmisel päeval üle teise ettevõttesse. Riigis on töökohtadele vastastikust garantiid pakkuvate ettevõtete võrgustik.